SEGASUMMASUVILA

Voivoiii kui piinlikult kaua on blogi unarusse jäänud! Samas on meil kõigil vaja vahepeal paus võtta ja tundub, et blogiga on samamoodi.

Ma nüüd kohe ei teagi kust alustada…ilmselt see “mis ma vahepeal teinud kah olen?” läheks liiga kaugele ja ma jääksingi seda siia kirjutama. Võibolla siis alustan sellest aastast/sügisest ja teen väikseid tagasivaateid varasemale perioodile. Lõpuks olen ka mina jõudnud 12.klassi ja naudin viimast aastat turvalises Tallinna Saksa Gümnaasiumi koolipingis. Täiesti crazy kui kiirelt aeg on möödunud…Mulle jõudis kohale see siis kui klassiga viimast korda 1. septembril aula uksest sisse astusin 2 esimese klassi pudinat käe kõrval. Vaatasin neile ülevalt alla ja mõtlesin, et olge tublid ja pidage see teekond vastu! Ise küll uuesti läbi ei tahaks teha 😀 Võibolla mu suhtumine muutub kui juba aastaid mööda lõpetamisest on läinud. Igaljuhul jah otsustasin, et keskendun nii sügise kui ka kevade korralikult koolile. Sealt tuleb ka põhjus miks ma ei võistle, sest elu on näidanud, et kahte valdkonda korraga minu puhul teha on keeruline ja midagi hakkab ikka kannatama.

1.sept 2020

Kuhu on kadunud mu siht? Kui tihti kõrvalt vaatajale tundub, et ah Amani mis sinu elul viga on jnejne siis tegelikult on ka minul olnud väga palju madalpunkte ja ilmselt see lumepall hakkaski veerema kevadel koroona ajal. Jõusaalid läksid kinni, distantsõpe läks peal ning ma ise pagesin linnast nelja seina vahelt maakoju Vana-Vigalasse empsi juurde ja olin FULL ON maakas 2 kuud. Ma pole elusees vist nii palju maal aega veetnud kui nüüd 2020 kevadel. See oli hea nii kehale kui vaimule, sest olude sunnil pidin seal olema aga ma nautisin seda sajaga! Seal oli koguaeg tegevust nii toas kui õues ja lisaks sellele sündisid meil aprillis 5 Husky kutsikat kellega oli tükk tööd. Märkamatult tuli ka suvi ning olin arvestanud juba sellega, et ilmselt sel suvel ma tööd ei leia kuid kae imet. Vana kooliõde kirjutas, et kas oleksin huvitatud suvel surfiklubis töötama? Mu esimene emotsioon oli nagu WHAAATTT suvel? surfikas? rannas? Im in kasvõi kohe! Nii ma veetsingi oma päevad Kakumäe rannas KAUAI kohvikus tehes süüa, rentides varustust välja ja mis peamine veel nii ägedate uute inimestega. Märkimisväärne sündmus oli ka kutsika saamine (oma pesakonnast). Reaalselt ma olengi nüüd koeraemme ja kogu elu käib tema ümber. Kui on vaja kuhugi minna siis kui kauaks, kas ma saan Maxi kuhugi jätta, õues käimine iga ilmaga, toit, koeratrenn ja kõik muu mis siia loetellu veel lisada saab. Ma olen nii õnnelik, et ta mul on sest tõesti vahepeal tundub see aasta mulle justkui “tühi” midagi suurt ja erilist korda pole saatnud võrreldes möödunud aastaga kui ma võistlesin. AGA siis ma tuletan endale meelde, et Amanikene teine pool on veel ees ja kui ma mõtlen, mis suured uudised tulekul on siis tuleb pigem ikkagi naeratus näole! Suur ja väga oluline samm on see, et LÕPUKS OMETI hakkan ma novembris treeneripabereid tegema! Ma olen seda nii kaua oodanud ja see tähendab mu jaoks taaskord ühe unistuse täitumis! Niiet loodetavsti saan Teid üsna varsti trenni kutsuda kui mitte sel aastal siis uuel aastal kindlasti :))

Pildi autor- Janelle Koel



ENESEARMASTAMINE

See on nüüd see punkt mida ma ei ole vist varem blogis kajastanud, kui siis õige pisut. Ma olen nüüdseks 4.5 aastat jõusaalis treeninud ning hetkel julgen öelda, et see on kõige kauem püsinud sport mu elus. Enamus trennides sai 1-3 aastat käidud aga jõusaal on suutnud mind püsima jätta sinna. Mõeldes meie spordiala peale nagu seda on kulturism ja fitness siis on ikka ulme, mida inimkeha suuteline tegema on. Füüsiline vorm on olnud seinast seina. Ilmselgelt kui ma olen võistlusvormis siis tunnen end hästi ja peeglisse on ka hea vaadata kõik, mis selga paned sobib valatult! Aga mida teha siis kui võistlused on läbi ja kilod tagasi tulevad? Pehmem pilt mis peeglist vastu vaatab on ajule justkui vastuvõtmatu eriti kui kõik ongi harjunud sind nägema n.ö kribuna. Sellele järgneb tihti ka hindav pilk üle keha või siis kommentaar ridade vahelt, kui ma siin seal inimestega suhelnud olen. Mul on ikka jõhkralt aega läinud, et olla rahul endaga ka offseasoni ajal, millega mul isegi praegu probleeme on. Mul kadus kevadel/suvel siht silme eest ma nagu ei teadnud mida ma teen? miks ma teen? ja üleüldse mis minust saab? kus ma olen aasta pärast? Need mõtted käivad tänaseni minuga kaasas ja eks seda teab iga 12. klassis õppiv abiturient, et põhiline küsimus on see, et mis edasised plaanid on? Nagu ma eelnevalt juba mainisin siis oli ja on minu eesmärk kool kenasti ära lõpetada aga selle mõtte varju jäi minu hobi. Ma olen isegi siian natuke pettunud endas, et ma nii kergekäeliselt alla andsin kui nii võib öelda. Samas jah ma tean, et kokkuvõttes on ka selliseid perioode elus vaja, et saada lõpuks aru mis on õige ja mis mitte. Minu puhul mõjuvad tagasilöögid pigem postiivsemalt. Vaja vaid õigete inimestega suhelda ja arutleda ning siis saab ka minu sisemine pundar lahti harutatud. Aga siin kohal tahan ma öelda, et naise keha on tempel ja seda tuleb armastada igatpidi!!

Riided- Fennecfit / Pildi autor- Jörgen Norkroos

Minu jaoks käis klikk ära siis kui ma Valio ProfeelCup-il vaatamas käisin. Kogu see melu, grimmi lõhn, kaunid inimesed ja atmosfäär see pani mind sügavamalt mõtlema, et aitab stopp! Võta end kokku pane plaan isaga paika ja pürgi oma unistuse poole. Hea, et ma seal krokodilli pisaraid valama ei hakanud, sest no oi-oi kui väga tahaks lavale tagasi!

Iga moment mis ma saalis veetsin sain aru, et see on ikka minu asi, minu kirg mis ka ei oleks teeme selle kooli ära ja järgmisel sügisel tuleb püssilt tolm maha pühkida ja paukuma hakata 😀

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: